Kus on kinga kodu?

Viimane veebruari päev täna. Proovisaalis ja õues. Ja proovisaalis elab. Kangas elab, tardub ja sahiseb. Meil on alguses mannekeenid, mis mannekeenid, pesuehtsad modellid tegelikult, kuigi mitte ainult pesumodellid. Meil on need, kes jalutavad enda pärast ja kanga pärast. Sellepärast, et koos on samm võimsam. Ja meie modellid kannavad kanga välja, isegi siis, mil väljakandmisest palju kaugemale enam teekond ei jõuagi. Ja see, et sa kord juba kangast kandnud oled, jääb sind mõjutama ka siis kui kangas juba lännu, pudenenu ja libisenu. Keha mäletab, kuidas kangas sind hoidis, natuke vägivaldselt, natuke hoolivalt ja õrritas kui koer.












Aga kui riie langeb, saab sellest kõdu, saab sellest maa toit ja Cambria ajastu korraga. Täiesti enne juuraajastut. See on the Time. Kõik hakkab sündima, see on aeg, mil elasid kaheksa silmaga ananassiviilu-kujulised loomad, sündisid mäed, kes kasvasid silmnähtavalt, meie jaoks aeglaselt, nende jaoks kiirelt. Ja päev on pikk. Ühe elu seest sünnib teine elu, kujult täna traagiline, näod alles tekkimas, vaikne eskimo itsitus kõige taustaks. Ja siis on maastike ja inimeste sünd samaaegne, keegi kardab, keegi väriseb, kellelgi on lõbus ja juba kohtutakse teineteisega. Selle naha all, mille saab ära heita, on süütu elada. Hommikune tagurpidisuse õppetund - maski/teise naha all kükitab ausus. Ja kes seal elavad, selle kanga all, kust sõna tuleb päris ruttu tagasi, nemad muud elamist ei teagi.












Tarvitame kõike, mis meil on, et luua maastik. Kangast, mälestusi kahhelkividest ja aerofotodest. Maastikke kokku panna ei tohiks olla keeruline, proovime proportsioonimuutust taga ajada ja kohale vilistada. Otsida seda õhulist hetke, kuidas läbi ühe pilguheidu ise õhku tõusta või kukkuda teise nurga alla, et oleks miskit uut, mida vaadata. Vaatame, mida teeb geomeetriline korduvus maastik-kangas. Silm leiab päris kiirelt korrapära, sest talle meeldib seda otsida.
Väikeste mägede keskele tekivad kodud. Rakutuuma tunne on, sellise rakutuuma, kes hakkabki maastikku looma, ilma keemiliste ühendite tekketa, ilma mürgiste gaasideta, puhtalt oma juhuslikkuse julguse pealt.





Valgus annab ruumi, maastikule ja kujutluspildile. Eriti pimedas. Annab sügavust. Kõrgust ka.
Ja jube lihtsalt läheb sügavaks. Täiesti siledal pinnal. Ja ai, kus me võitleme. Selle vastu. Kasvõi võõras keeles. Kasvõi veesolina saatel.
Ja sealt sünnib vastuhakk. Poeetiline, loll ja kuulama-vaatama panev. Ja hullumoodi ilus.

Meil on hea tahtmine, kuhjaga mõtteid, põimitud põhjuslikkusest sündinud lugusid, räppi, luulet, laule ja vaiksemaid sõnu, külgedel külm ilm ja seespool soe süda.

Lavastusgrupp:

Lavastaja ANNE TÜRNPU lõpetas 1986. aastal Kõrgema Lavakunstikooli näitleja erialal, kuid on viimase 22 aasta jooksul tegutsenud peamiselt lavastajana. Tema loominguline käekiri on haruldane näide järjepidevast ja stabiilsest püüdest teatri arhailise ja ürgse koe poole. Paljud Anne lavastused põhinevad erinevate rahvaste folkloorsel pärandil ning teemad, mille ümber tema tööd end kerivad, astuvad ja murravad end alati läbi paljudest erinimelistest kihtidest. 2011. aastal omandas Anne EMTA lavakunstikoolis doktorikraadi, kaitstes oma doktoritöö teemal „Trikster loomas maailma ja iseennast“.