Lavastusgrupp:

Lavastaja ANNE TÜRNPU lõpetas 1986. aastal Kõrgema Lavakunstikooli näitleja erialal, kuid on viimase 22 aasta jooksul tegutsenud peamiselt lavastajana. Tema loominguline käekiri on haruldane näide järjepidevast ja stabiilsest püüdest teatri arhailise ja ürgse koe poole. Paljud Anne lavastused põhinevad erinevate rahvaste folkloorsel pärandil ning teemad, mille ümber tema tööd end kerivad, astuvad ja murravad end alati läbi paljudest erinimelistest kihtidest. 2011. aastal omandas Anne EMTA lavakunstikoolis doktorikraadi, kaitstes oma doktoritöö teemal „Trikster loomas maailma ja iseennast“.


Teatrikunstnik ROSITA RAUD lõpetas 1987. aastal Peterburi Teatrikunstiakadeemia ning on sellest ajast tegutsenud teatri- ja installatsiooni-kunstnikuna, kunstifotograafina ja õppejõuna mitmetes ülikoolides. Tema kunstnikutöö algas nukulavastustega, mille juurest liikus ta omakorda lähemale ka teatri teistele kujunduskeeltele. Kunstnikuna on Rosital eriline kiindumus nukuteatri vastu ja ta kasutab nukukunstiga seotud lavatehnoloogiaid tihti ka oma draamalavastuste kujundustes. Teatrinukud on teda mõjutanud samuti installatsioonide loomisel: ta on alati olnud huvitatud lugudest, mida jutustavad esemed ning sellest, kuidas elutud objektid seeläbi elule ärkavad.

Dramaturg MARION JÕEPERA lõpetas 2004. aastal EMTA lavakunstikooli dramaturgia erialal. Sellest alates on ta tegutsenud vabakutselise dramaturgi, toimetaja, tõlgi ja ajakirjanikuna ning olnud paari aasta vältel disainiagentuuri Velvet nooremaks loovjuhiks, kus tema igapäevaseks ülesandeks oli kokku tuua sõnade ja visuaalide vahel elutsevaid narratiive, luua mängustruktuure, uute mustritega lugusid ja seeläbi värskeid maailmu. Sõnades ja lugudes huvitab teda nähtamatu looduslähedus, jõhkralt konte läbistav ausus ning juhuste kaardistamine hoolimata kaosest. 2012. aastal on Marion EMTA lavakunstikoolis kirjutamas oma magistritööd, milles ta otsib ühispunkte narratiivide loomises lavamaailma ja virtuaalmaailma jaoks loodavates mängudes.

Subtiitrite autor HELENA LÄKS on noor Tartu luuletaja, kes kirjutab luuletusi, mis on nauditavad nii sisult kui ka vormilt. Helena on poolenisti muhulane, pooliti virulane – rannakalur ja getokoll kaks ühes. Kasvanud üles raamatute ja vanaisa pajatustega, on tema mõtlemine väga narratiivne. Tema pärusmaa on proosaluule, kuhu ta ei pelga tuua elemente räppmuusikast või internetitegelikkusest, kaotamata seejuures poeetilisust. Helena esimene luulekogu „Helena läks“ ilmus 2010. aastal ning uue kogu traagelniidid juba paistavad.

Muusik REIGO AHVEN on professionaalne trummar, kes tegutseb lisaks veel muusikapedagoogina, korraldab muusikafestivali Tudengijazz ning on ametis Tallinna laste turvakeskuses, kus tegeleb vanemliku hoolitsuseta jäänud ja sõltuvusraskustega laste muusikateraapiaga. Lavadel võib Reigot näha mitmetes koosseisudes ja aastas annab ta ligi paarsada kontserti. Viimasel ajal teatakse teda ka kui ennast ja oma mõttekaaslasi uskumatu visadusega Guinnessi rekordite raamatusse põristanud trummarit. Reigo suureks huviks on ka rütmisemiootika, rütmide kasutamine emotsioonide tekitamise või võimendamise vahendina.


Näitlejad:


KATRI PEKRI tudeeris enne Turu Kunstiakadeemias nukunäitlejaks õppimist kolm aastat Tallinna Tehnikaülikoolis materjalitehnoloogiat, olles spetsialiseerunud tekstiili-ja rõivatehnikale. Arvatavasti sealt pärinebki Katri sügav huvi materjalide vastu ning tema vajadus uurida kõiki asju pisima detailini välja. Nukukunstimaailmas on Katri kireks loomine materjalide kaudu: olgu selleks siis paber, kangas, inimkeha või hoopis suures koguses esemed. Teda huvitab loometeekond, milles materjalist saab loomingu alguspunkt; teekond, kus materjalil on võimalus teda üllatada läbi erinevate vormide, liikumiste ja helide. Katrit paelub lihtsus ja asjade multifunktsionaalsus, mis aitab saavutada minimaalsete vahenditega maksimaalset paljusust: võimalus anda ühele asjale mustmiljon nägu, selmet leida asendust. Nukumaailmas on tema kireks kõiksugu võimatud ja võimalikud võimalused loomaks lugusid, milles sõna ei ole esmatähtis.

KATARIINA TAMM on pärit Tallinnast. Unistanud väikesena marjakorjajaks saamisest, sattus linnatüdruk Katariina hoopis nukuteatrit õppima. Ta on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumis Lembit Petersoni teatriklassi, aastal 2011 Turu Kunstiakadeemia nukukunstiosakonna ning on täiendanud end Barcelona Teatriinstituudi füüsilise teatri osakonnas, keskendudes seal commedia dell’arte-le ja pantomiimile. Üle kõige inspireerib teda nukukunsti visuaalsus ning vabadus katsetada laval objektide ja enda kui näitlejaga. Ta hindab minimalismi, delikaatsust ja stiilipuhtust, mida taotleb kõikides oma töödes. Olles otsinguline, dünaamiline ja absurdilembene, armastab Katariina mängida erinevate materjalidega ning kombineerida nukuteatrit teiste kunstimeediumitega. Teatris paelub teda enim piiride kompamine ning nende nihutamine igasse suunda ja kõrgustesse.

KADRI KALDA unistas lapsena saada baleriiniks või traktoristiks, kuid tegeles siiski alati ka teatriga. Läbi juhuse sattus ta õppima nukuteatrit Turu Kunstiakadeemiasse. Sealt edasi viisid Kadri kannatamatus ning uudishimu teda õpiretkedele Berliini, Leipzigisse ja Marseille’sse. Kadri aevastab naljakalt, unistab maailma žongleerimiskuldmedalist ning Senegali rütmikatest tantsuõhtutest ümber lõkke. Teatris paelub teda lihtsuse võlu, läbimõeldud visuaalne keel, mehaanilised,isemeisterdatud süsteemid ning oskus enda üle naerda. Eriti võlutud on ta esmapilgul väheütlevatest esemetest, mis näitlejaga kombineerituna teravaid ja suuri lugusid jutustama hakkavad.

LAURA NÕLVAK on pärit väikesest Haljala alevikust Lääne-Virumaal. Teatrikooli tõmbas teda seetõttu, et talle meeldis laulda, tantsida, luuletusi lugeda ning teatrit vaadata – näitlejaks saamine oli selle kõrval teisejärguline. Õppima sattus ta lavakunstikooli 20. lendu, Elmo Nüganeni kursusele ning pärast kooli lõpetamist läks ta 2002. aastal tööle Nukuteatrisse, astudes samal ajal ka lavakunstikooli nukuteatri magistriõppesse, kus omandas magistrikraadi 2004. aastal. Käesoleva aasta kevadel täitub Laural Nuku- ja Noorsooteatris 10 aastat. Nukuteatris paelub teda lapspublik ning need piiritud võimalused, mida nukuteater pakub. Siin ei ole oluline, milline näitleja sa oled – pikk, paks, suur või väike, mees või naine – nukuteatris võid mängida nii hiiglast kui ka kääbust, Tuhkatriinut ja Ülemiste vanakest, anda elu nii külmkapile kui ka langevale tähele.