Meil on hea tahtmine, kuhjaga mõtteid, põimitud põhjuslikkusest sündinud lugusid, räppi, luulet, laule ja vaiksemaid sõnu, külgedel külm ilm ja seespool soe süda.

Meie tahame teada, kuidas riidenukud võitlevad, üllatuvad ja heituvad, vihkavad-armastavad, karjuvad ja kuulavad koos vaikust; kuidas tekivad riidekangastest teed ja rajad - need, mida mööda saab üles ja need, kust on kerge alla veereda. Meie tahame näha ja näidata, kuidas nukud tekivad ja vaadata, kas see on sündimine ning mõelda edasi, et kuidas siis surmaga on. Tahame teada saada, kuidas sündmusohtrad lood tekivad ning kas nad oskavad liikuda vaid algusest lõppu või võivad nad sama julgelt kulgeda ka lõpust alguse poole ja mida maailma liikumise suund sellest päriselt arvab. Ja kas üldse arvab. Meie tahame teada, kas lood saavad ära eksida, koperdada virmaliste otsa või jääda kase taha kinni; kas nad võivad oma rajale käima lubada mõne teise loo, mida näitlejad on unes näinud või ahven vihmas vilistanud, jalaga loiku rütmi lüües ning kas kõik lood on piisavalt kiired, et vahetada ennast teise vastu, mis kukub taevast sama kähku nagu jänes oapõllule või kihutavad teisele tänavale, kuhu helena läks.
Tahame välja mõelda, kuidas kõneleda publikuga sellest, mida nemad unes nägema hakkavad, milline on see hellus või hirm, kes neile sel aastal külla tulemata ei jää; kui kaugele saavad kõlama need viisid, mida nemad bussi oodates vilistama hakkavad ja mis saavad olema need sõnad, mida nad mööduvate majade seintele üsna varsti kirjutavad. Kuigi seda vist teha ei tohiks. Aga millised oleks siis teised sõnad?
Praegu ei ole meil midagi käegakatsutavat. on aga kõike muud. Eelkõige lõputu arv võimalusi, mida justkui tahakski võimalikult kaua nendena hoida. Mis sest, et katsuda veel ei saa. Aga tegelikult on ikka põnev varsti teada saada, kuidas see metsik urisev õnn sel korral oma saba taga ajama ja kirpe purema hakkab.