Viimane nädal ilma publikuta.
Trummid löövad.
Kausid kõnelevad.
Varjud liiguvad.
On nagu muinasjutt.
On päris.
Päris päris.
Siin maailmas päris.
Seal maailmas päris.

Esietendus hakkab lähenema. Meie läheneme talle ka, täiskiirusel. Jäänud on vähem kui kaks nädalat. Juhuks kui enne etendust vaatama tulemist on peas keerlemas erinevaid küsimusi, siis osadele saab vist kohe kindlasti vastuse. Vaadates, kuulates või hoopis peale etendust, laksti! ja vastus ongi käes. Jalutaks justkui ise kohale.


Vastuse võid saada järgmistele küsimustele:


Kuidas ma käituksin, kui keegi minu unenägu segaks?

Millest teised unistavad?

Kas see, mis jääb täna juhtumata, on ka tegelikult omaette lugu?

Mida on teised mulle andnud, mida ma siiani kaasas kannan?

Kas asjadelt saab õppida?

Kuhu sa, inimloom, igatsed?

Nukk ja kangas.
Kui tähtsaks on need kaks meie jaoks saanud.
Olid enne ka, aga nüüd on veelgi rohkem.
Teistmoodi.
Oleme teada saanud uut.
Nii enda kui kanga kohta.
Kangale ei meeldi, mil talle lähenetakse eelarvamusega.
Kui teda mõtlematult lõigatakse.
Kangapoisile ei meeldi inimestele otsa koperdada.
Vaadata nii, et ta midagi ei näe.
Koperdada nii, et ta ei ole vaba.
Kangapoiss oskab teile näidata. Meile näidata.
Me veel ei saa rääkida, mida.
Muidu kaob üllatus ära.
Jalutab tagurpidi minema.
Ei ole enam nii võimas.
Nagu nukk on võimas.
Kes saab endal pea otsast nutta.
Kellele seadused ei kehti.
Kellel saab olla oma lugu.
Kes julgeb palju.
Kes võib olla täiesti üksi.
Kes alati muutub.
Kelle hääl ulatub kaugele.
Kellel on oma tahe.
Oma keel.
Kelle suhe inimestega on lihtne.
Ja vahel kummaline, hull ja armutu.
Ja üle mõistuse kaunis.
Nukk oskab muuta oma teekonda.
Meie ühist teekonda.
Ja vaadata taevasse.
Ja sellest läbi.

Meie oleme elus. Juhul kui sina seda loed, oled ka sina. Puud, hamstrid, kivid ja allikad on elus. Galaktikad on väga elus. Jube raske on kuhugi vaadata ja mitte näha elu.



Ja siis on asjad.



Ja see mälestus, kuidas lapsepõlves elutuid asju ei olnudki. Teadmine, et kõik oli elus või võimalik ellu tuua. Asi ärkas ellu. Millestki lihtsast. Selleks oli vaja ainult inimest. Ja see juhtus kogemata ning vahel oli öösel jube olla, sest sa teadsid, et sa ei ole oma toas üldse üksinda. Lapsepõlves oligi üksindus ikka pidevalt vaheldumises - vahel oli ta ise jube ning vahel oli hirmuäratav hoopis tema puudumine.



Praegu ei tea, kas julgetakse nii kerge käega, noh, igapäevaselt asju vaadata ja kuulata, päriselt vaadata ja kuulata. Ja see vist ongi, et ei julgeta. Ja ei taheta. Mitmel põhjusel. Sest me aimame tagajärgi - oleme end siin-seal ju päris koledana näinud. Ja mis siis saaks kui miskit meie peidetud olemusest kogemata välja pääseks ning uues vormis edasi elaks? Ja kuna me ei julge, siis me ka väga ei proovi - asjadest nii palju hoolida. Ega vahest soovigi nii palju hoolida? Või vahetame neid piisavalt ruttu välja, nii et jõuagi hoolima hakata? Aga kuidagi jääme üksikumaks ja üksikumaks.



Meie siin, proovisaalis, otsustasime juba aeg tagasi, et julgeme. Vaatame juba mõnda aega otsa sellele, mis juhtub, kui päriselt kuulata ja vaadata. Ja oi, mis meil sel nädalal toimunud on! Mõõgavõitlusest kuulsaks saamiseni, asjad on hakkanud oma uut elu nautima.



Ja ta vaatab meile otsa nüüd. Ise vaatab. Ja lehvitab. Ja ai, kus naerab.