Nukk ja kangas.
Kui tähtsaks on need kaks meie jaoks saanud.
Olid enne ka, aga nüüd on veelgi rohkem.
Teistmoodi.
Oleme teada saanud uut.
Nii enda kui kanga kohta.
Kangale ei meeldi, mil talle lähenetakse eelarvamusega.
Kui teda mõtlematult lõigatakse.
Kangapoisile ei meeldi inimestele otsa koperdada.
Vaadata nii, et ta midagi ei näe.
Koperdada nii, et ta ei ole vaba.
Kangapoiss oskab teile näidata. Meile näidata.
Me veel ei saa rääkida, mida.
Muidu kaob üllatus ära.
Jalutab tagurpidi minema.
Ei ole enam nii võimas.
Nagu nukk on võimas.
Kes saab endal pea otsast nutta.
Kellele seadused ei kehti.
Kellel saab olla oma lugu.
Kes julgeb palju.
Kes võib olla täiesti üksi.
Kes alati muutub.
Kelle hääl ulatub kaugele.
Kellel on oma tahe.
Oma keel.
Kelle suhe inimestega on lihtne.
Ja vahel kummaline, hull ja armutu.
Ja üle mõistuse kaunis.
Nukk oskab muuta oma teekonda.
Meie ühist teekonda.
Ja vaadata taevasse.
Ja sellest läbi.