Meie oleme elus. Juhul kui sina seda loed, oled ka sina. Puud, hamstrid, kivid ja allikad on elus. Galaktikad on väga elus. Jube raske on kuhugi vaadata ja mitte näha elu.



Ja siis on asjad.



Ja see mälestus, kuidas lapsepõlves elutuid asju ei olnudki. Teadmine, et kõik oli elus või võimalik ellu tuua. Asi ärkas ellu. Millestki lihtsast. Selleks oli vaja ainult inimest. Ja see juhtus kogemata ning vahel oli öösel jube olla, sest sa teadsid, et sa ei ole oma toas üldse üksinda. Lapsepõlves oligi üksindus ikka pidevalt vaheldumises - vahel oli ta ise jube ning vahel oli hirmuäratav hoopis tema puudumine.



Praegu ei tea, kas julgetakse nii kerge käega, noh, igapäevaselt asju vaadata ja kuulata, päriselt vaadata ja kuulata. Ja see vist ongi, et ei julgeta. Ja ei taheta. Mitmel põhjusel. Sest me aimame tagajärgi - oleme end siin-seal ju päris koledana näinud. Ja mis siis saaks kui miskit meie peidetud olemusest kogemata välja pääseks ning uues vormis edasi elaks? Ja kuna me ei julge, siis me ka väga ei proovi - asjadest nii palju hoolida. Ega vahest soovigi nii palju hoolida? Või vahetame neid piisavalt ruttu välja, nii et jõuagi hoolima hakata? Aga kuidagi jääme üksikumaks ja üksikumaks.



Meie siin, proovisaalis, otsustasime juba aeg tagasi, et julgeme. Vaatame juba mõnda aega otsa sellele, mis juhtub, kui päriselt kuulata ja vaadata. Ja oi, mis meil sel nädalal toimunud on! Mõõgavõitlusest kuulsaks saamiseni, asjad on hakkanud oma uut elu nautima.



Ja ta vaatab meile otsa nüüd. Ise vaatab. Ja lehvitab. Ja ai, kus naerab.