Ja nüüd me mängime.
Oleme juba mänginud ja mängime edasi.
Sellega ja sellest, kuidas lood tekivad.
Ja kuidas nad tekivad eriti siis kui me neid vägisi luua ei ürita.
Ja kuidas me näeme erinevaid lugusid.
Samas kohas, ajas, valguses.
Ühte asja vaadates.
Ühte asja kuulates.
Ühte krõpsatust kuuldes.
Ühe kinga peale ehmudes.
Ühte teekonda jälgides.
Ja erinevat pidi kõndides.


aitäh.

Viimane nädal ilma publikuta.
Trummid löövad.
Kausid kõnelevad.
Varjud liiguvad.
On nagu muinasjutt.
On päris.
Päris päris.
Siin maailmas päris.
Seal maailmas päris.

Esietendus hakkab lähenema. Meie läheneme talle ka, täiskiirusel. Jäänud on vähem kui kaks nädalat. Juhuks kui enne etendust vaatama tulemist on peas keerlemas erinevaid küsimusi, siis osadele saab vist kohe kindlasti vastuse. Vaadates, kuulates või hoopis peale etendust, laksti! ja vastus ongi käes. Jalutaks justkui ise kohale.


Vastuse võid saada järgmistele küsimustele:


Kuidas ma käituksin, kui keegi minu unenägu segaks?

Millest teised unistavad?

Kas see, mis jääb täna juhtumata, on ka tegelikult omaette lugu?

Mida on teised mulle andnud, mida ma siiani kaasas kannan?

Kas asjadelt saab õppida?

Kuhu sa, inimloom, igatsed?

Nukk ja kangas.
Kui tähtsaks on need kaks meie jaoks saanud.
Olid enne ka, aga nüüd on veelgi rohkem.
Teistmoodi.
Oleme teada saanud uut.
Nii enda kui kanga kohta.
Kangale ei meeldi, mil talle lähenetakse eelarvamusega.
Kui teda mõtlematult lõigatakse.
Kangapoisile ei meeldi inimestele otsa koperdada.
Vaadata nii, et ta midagi ei näe.
Koperdada nii, et ta ei ole vaba.
Kangapoiss oskab teile näidata. Meile näidata.
Me veel ei saa rääkida, mida.
Muidu kaob üllatus ära.
Jalutab tagurpidi minema.
Ei ole enam nii võimas.
Nagu nukk on võimas.
Kes saab endal pea otsast nutta.
Kellele seadused ei kehti.
Kellel saab olla oma lugu.
Kes julgeb palju.
Kes võib olla täiesti üksi.
Kes alati muutub.
Kelle hääl ulatub kaugele.
Kellel on oma tahe.
Oma keel.
Kelle suhe inimestega on lihtne.
Ja vahel kummaline, hull ja armutu.
Ja üle mõistuse kaunis.
Nukk oskab muuta oma teekonda.
Meie ühist teekonda.
Ja vaadata taevasse.
Ja sellest läbi.

Meie oleme elus. Juhul kui sina seda loed, oled ka sina. Puud, hamstrid, kivid ja allikad on elus. Galaktikad on väga elus. Jube raske on kuhugi vaadata ja mitte näha elu.



Ja siis on asjad.



Ja see mälestus, kuidas lapsepõlves elutuid asju ei olnudki. Teadmine, et kõik oli elus või võimalik ellu tuua. Asi ärkas ellu. Millestki lihtsast. Selleks oli vaja ainult inimest. Ja see juhtus kogemata ning vahel oli öösel jube olla, sest sa teadsid, et sa ei ole oma toas üldse üksinda. Lapsepõlves oligi üksindus ikka pidevalt vaheldumises - vahel oli ta ise jube ning vahel oli hirmuäratav hoopis tema puudumine.



Praegu ei tea, kas julgetakse nii kerge käega, noh, igapäevaselt asju vaadata ja kuulata, päriselt vaadata ja kuulata. Ja see vist ongi, et ei julgeta. Ja ei taheta. Mitmel põhjusel. Sest me aimame tagajärgi - oleme end siin-seal ju päris koledana näinud. Ja mis siis saaks kui miskit meie peidetud olemusest kogemata välja pääseks ning uues vormis edasi elaks? Ja kuna me ei julge, siis me ka väga ei proovi - asjadest nii palju hoolida. Ega vahest soovigi nii palju hoolida? Või vahetame neid piisavalt ruttu välja, nii et jõuagi hoolima hakata? Aga kuidagi jääme üksikumaks ja üksikumaks.



Meie siin, proovisaalis, otsustasime juba aeg tagasi, et julgeme. Vaatame juba mõnda aega otsa sellele, mis juhtub, kui päriselt kuulata ja vaadata. Ja oi, mis meil sel nädalal toimunud on! Mõõgavõitlusest kuulsaks saamiseni, asjad on hakkanud oma uut elu nautima.



Ja ta vaatab meile otsa nüüd. Ise vaatab. Ja lehvitab. Ja ai, kus naerab.

Kus on kinga kodu?

Viimane veebruari päev täna. Proovisaalis ja õues. Ja proovisaalis elab. Kangas elab, tardub ja sahiseb. Meil on alguses mannekeenid, mis mannekeenid, pesuehtsad modellid tegelikult, kuigi mitte ainult pesumodellid. Meil on need, kes jalutavad enda pärast ja kanga pärast. Sellepärast, et koos on samm võimsam. Ja meie modellid kannavad kanga välja, isegi siis, mil väljakandmisest palju kaugemale enam teekond ei jõuagi. Ja see, et sa kord juba kangast kandnud oled, jääb sind mõjutama ka siis kui kangas juba lännu, pudenenu ja libisenu. Keha mäletab, kuidas kangas sind hoidis, natuke vägivaldselt, natuke hoolivalt ja õrritas kui koer.












Aga kui riie langeb, saab sellest kõdu, saab sellest maa toit ja Cambria ajastu korraga. Täiesti enne juuraajastut. See on the Time. Kõik hakkab sündima, see on aeg, mil elasid kaheksa silmaga ananassiviilu-kujulised loomad, sündisid mäed, kes kasvasid silmnähtavalt, meie jaoks aeglaselt, nende jaoks kiirelt. Ja päev on pikk. Ühe elu seest sünnib teine elu, kujult täna traagiline, näod alles tekkimas, vaikne eskimo itsitus kõige taustaks. Ja siis on maastike ja inimeste sünd samaaegne, keegi kardab, keegi väriseb, kellelgi on lõbus ja juba kohtutakse teineteisega. Selle naha all, mille saab ära heita, on süütu elada. Hommikune tagurpidisuse õppetund - maski/teise naha all kükitab ausus. Ja kes seal elavad, selle kanga all, kust sõna tuleb päris ruttu tagasi, nemad muud elamist ei teagi.












Tarvitame kõike, mis meil on, et luua maastik. Kangast, mälestusi kahhelkividest ja aerofotodest. Maastikke kokku panna ei tohiks olla keeruline, proovime proportsioonimuutust taga ajada ja kohale vilistada. Otsida seda õhulist hetke, kuidas läbi ühe pilguheidu ise õhku tõusta või kukkuda teise nurga alla, et oleks miskit uut, mida vaadata. Vaatame, mida teeb geomeetriline korduvus maastik-kangas. Silm leiab päris kiirelt korrapära, sest talle meeldib seda otsida.
Väikeste mägede keskele tekivad kodud. Rakutuuma tunne on, sellise rakutuuma, kes hakkabki maastikku looma, ilma keemiliste ühendite tekketa, ilma mürgiste gaasideta, puhtalt oma juhuslikkuse julguse pealt.





Valgus annab ruumi, maastikule ja kujutluspildile. Eriti pimedas. Annab sügavust. Kõrgust ka.
Ja jube lihtsalt läheb sügavaks. Täiesti siledal pinnal. Ja ai, kus me võitleme. Selle vastu. Kasvõi võõras keeles. Kasvõi veesolina saatel.
Ja sealt sünnib vastuhakk. Poeetiline, loll ja kuulama-vaatama panev. Ja hullumoodi ilus.

Meil on hea tahtmine, kuhjaga mõtteid, põimitud põhjuslikkusest sündinud lugusid, räppi, luulet, laule ja vaiksemaid sõnu, külgedel külm ilm ja seespool soe süda.